Hiljutine EPL Ärilehe eri välisriikide ärikultuure tutvustav rubriik kõneles Ukrainast (Raju, M, EPL 29.august 2007). Kui Euroopa Liidu liikmesriigid poleks plaaninud kokku leppida, poleks Eestil ka võimalik nii lihtsalt Ukrainas äri ajada. Kui Ukraina ikka vaataks siiralt ainult Venemaa poole ja Euroopa Liit miskit lootust ei annaks, siis poleks Eesti ettevõtjatel Ukrainas mitte midagi teha.
Tööjõukulud ning tooraine on Ukrainas kättesaadavamad, samuti usun, et eesmärk Euroopa Liidu naabruspoliitika raames kõikide liikmesriikide samade Ukraina-suhete aluse loomine on rohkem kui tervitatav. Ei saa kunagi loota, et keegi looks keeldude-käskude, kvootide või seaduste piiranguid, kuid samadel alustel baseeruv läbisaamine ning ka näiteks tolliprotsesside lihtsustamine on midagi, millega ükski riik iseseisvalt suhteliselt suurele ning seadusloome osas Merit Raju refereeringus Välisministeeriumigi arvates keerulisele Ukraina riigile peale saaks suruda. Ja kas nüüd standardite ning ühtlustatud protseduuride loomine on Eestile kahju toonud? Ida-Euroopalikus paindlikkust hindavas ning reegleid murda püüdvas ühiskonnas on nii Eestis kui ka Ukrainas omi parimaid lahendusi loodud. Kuid sellest hoolimata on ärisuhtlus Ukrainaga seotuna nende Euroopale lähenemise püüdlustest paranenud.
Eelmisel suvel noorteseminari raames Kiievi tänavatel küll väikest hulka inimesi küsitledes saime teada, et mida noorem inimene, seda tugevam Euroopa-meelsus temas peegeldus.
EL naabruspoliitika kontseptsioonist lähtudes on Euroopa Liidu riikide huvi hoida majanduse arengu ja kaubandussuhete, tööstuse arenduse, tooraine hankimise ning suurema turu eesmärgil Euroopa Liidu vahetusse naabrusesse jäävate riikidega erilisi suhteid, nüüd siis pikalt EUROMED (Vahemerpiirkonna) kõrval ka aina parema suhtemetoodika välja töötamist suhtluses kõikide Ida-Euroopa riikidega.
On iseenesestmõistetav, kuid ehk mitte iga naabruspoliitika sihtriigi riigi huvi pole olla naabruspoliitika riik. Ukraina noorema generatsiooni arvates peaks Ukraina kuuluma võimalike uute liikmesriikide programmi alla.
Siiski ei saaks öelda, et kogu Ukraina Euroopa Liiduga liitumiseks valmis on. Suure hulga Ukraina umbes kolmesajaliikmelisest parlamendist võiks lugeda gruppi, mis Euroopa integratsiooniga naabruspoliitika või tulevikus liikmesriigi staatuse suunas tänase seisuga tööd teha tahaksid.
Ukrainal on Euroopa Liidu poole veel pikk tee astuda; tabavalt on öelnud Ukrainas Kiievis Amnesty International’i juht „Fakt, et Ukraina ei tea, millal ta Euroopa Liidu kandidaatriigikski võiks saada, rääkimata liikmelisusest, ei tähenda, et me seadusandluse ülesehitust, protsesside meetodeid või kõrgharidusreformi Euroopa Liidu moodi rakendama ei võiks hakata”.
Naabruspoliitika kui termin ning selle hetkel ebaselge sisu hirmutavad oma olemusega ukrainat, kes arvab, et kuulumine sellesse poliitikasse, selle sisu arutluses osalemine surub talle peale kindla tiitlli „igavesti naaber”. Uurides Euroopa Parlamendi seisukohti, siis ka paljud neist leiavad,et peale naabruspoliitika rakendumist ei ole välistatud, et mõne aasta möödudes nii mõnigi EL liitumiskriteeriumitele vastava riigiga alutatakse ka liitumiskõnelusi. Senini aga tuleb naabruspoliitika ühtlasena kõikidele Ida-Euroopa riikidele rakendada, hirme ja teadmatust on pigem Euroopa poliitikute poolel rohkem – tundmatu on see Ida-Euroopa ning üks samm enne uut laienemistevooru tahetakse end arvatavasti koguda ning uue poliitikavormiga uusimate EL idanaabritega tutvust teha.
Ukraina aktsiaturgude stabiilsusest on samuti raske rääkida. Juba varem mainitud EPL artikkel kajastab Hansa Venemaa aktsiafonid juhi Jana Fedotova mõtteid Ukraina kui sobimatu turu portfelliinvesteeringute jaoks. Siit tekib küsimus, kas võiks siis Ukrainat iseloomustada kui riiki, kus nii teised Euroopa riigid kui ka ettevõtjad, aga ka erainvestorid ei tegutse ühtsete kokkulepitud raamistike järgi vaid üksiküritajate ning läbirääkijatena, jättes võimaluse luua erinevaid kohtlemisi ning pretsedente, seeläbi aga ka edulugusid ning võib-olla ka palju uusi kreatiivseid ning tasuvaid lahendusi või kokkuleppeid.
Loodetavasti on naabruspoliitika olemuse defineerimine ning tegevusstrateegiate välja töötamisest abi Ukraina kahtluste hajutamisel ning järele aitamisel; suhtlus nii poliitika, noorsootöö, kõrghariduse vallas muutuks ka seeläbi efektiivsemaks. Ärisuhtlus toimib praegu juba seitsmepenikoormasaapasammu võrra eespool kui muud koostöö valdkonnad Ukrainaga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment